Algus oli lootust äratav, omamoodi meeli kütkestav, kui juba peale kolme päeva mõõdukat kastmist ja päikesepaistet aknalaual (kus pakkusid konkurentsi ka teised taimed, sootuks teist liiki taimed, mis omaette potikestes asusid) esimesed rohekad redise varred paistsid. Esimeses potis olid tärganud kõik 5 taime 5-st. Teises aga 66/100-st. Sealt ka järeldused, et jogurtitops on liiga väike niivõrd suureks seemnete koguseks. Seega pikeerisin edasi 5 taime esimesest ning 30 teisest topsist eraldi suuremasse kaussi, mille kastmisega tegeles ka seltsimees Tõnis. Idandite keskmine pikkus ulatus juba 7 cm-ni.
Edaspidine tegevus seisnes kastmises ning jälgimises, kuidas kõik kulgeb. Saavutanud oma pikkuse ja täis hiilguse, ei paistnud enam midagi muutuvat. Ainult janusemaks muutusid ning kippusid kuivama. Kuid siis, oh seda koledat lugu, kui ma nädalaks lõunamaal ära olin, ei saanud redised iseseisvalt hakkama ning tagasi jõudes võttis mind vastu trööstitu pilt kuivanud redistest, millega ma selle postituse ka lõpetan. Loodan, et teiste projektid edenevad väheke paremini! (:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar